Caban. Kuus nööpi, lai reverskrae, sirge lõige. Esmapilgul ei midagi lihtsamat. Ja ometi pole ühelgi teisel mantlil seda vahetut kohalolu, seda loomulikku autoriteeti. Caban ei püüa muljet avaldada: ta avaldab muljet just seetõttu, et ei püüa.
Päritolu mereväes
Caban, inglise keeles „pea coat“, sündis sõjalaevade pardal. Royal Navy ja hiljem Prantsuse mereväe madrused kandsid seda tuule ja merepritsmete vastu. Paks vanutatud vill tõrjus loomulikul viisil niiskust. Lühike lõige võimaldas ronida vantidesse ilma nendesse takerdumata. Suuri, hõredalt paigutatud nööpe sai haarata ka märgade ja külmunud kinnastega.
Reverskrae, see suur krae, mida saab üles tõsta ja küljelt kinni nööpida, on cabani tunnusmärk. See kaitseb kaela tuule eest ilma lämmatamata, raamib nägu ja annab selle erilise hoiaku, korraga sõjaväelise ja elegantse.
Caban tänapäeval
Cabani valitakse lõike järgi: sirge, ilma liigse avaruseta, selgete õlgadega. Ideaalne pikkus katab puusad, ulatumata madalamale; just see eristab cabani palitust. Kangas on määrava tähtsusega. Vanutatud villast caban jääb truuks originaalile. Kašmiirist caban pakub hoopis teistsugust kogemust: kergemana ja voolavamana kantakse seda pigem paksu jaki kui mantlina. Coulange’is valmistatakse iga caban, nii meestele kui ka naistele, Prantsusmaal meie ateljees, sest see on mantel, mida hoitakse terve elu.