Sõjalaevastike poolt alates 20. sajandi algusest kasutatud vahijakid olid loodud spetsiaalselt laevade tekkidel teenivatele sõduritele. Mõiste "vahi" tähistab aega, mil meremees on valves, sageli keset ööd, avatud ilmastikule ja avamere lõikavale külmale. Vahikord võib olenevalt mereväe traditsioonist kesta neli kuni kuus tundi.
Nende jakkide peamine ülesanne oli kaitsta tuule, niiskuse ja külma eest. Need valmistati vastupidavatest, soolase vee kindlatest materjalidest, sageli villasest kalevist või vahatatud puuvillast, kõrge krae, sügavate taskute ja tugevdatud kinnistega, et tagada parim soojapidavus. Funktsionaalsusest lähtuv disain kujunes järk-järgult tõhususe eeskujuks.
Alates 1930. aastatest said vahijakid riiklike merevägede standardvarustuse osaks. Prantsusmaal kuulusid need pardal teeniva personali varustusse, eriti pinna- ja allveelaevastikus. Erinevalt isiklikust vormiriietusest laenati neid jakke aga sageli armee poolt ja määrati kindlale laevale või ametikohale ning jaotati seejärel teenistuskohtade järgi ümber. Meremehed ei tohtinud neid pärast missiooni lõppu endale jätta.
Tuvastamise ja jaotamise hõlbustamiseks kinnitati riietele erinevaid tähiseid. Kiri "MN" (Marine Nationale) oli mõeldud pinnajõududele, teised märgistused aga tähistasid kindlaid üksusi, näiteks allveelaevnikke, kommandosid või tehnilisi teenistusi. Need märgistused võimaldasid ranget logistikat ja kiiret tuvastamist laevade trümmides ja riietusruumides.
Aastatel 1950–1990 osales Maison Coulange selles tööstuslikus pingutuses, valmistades Prantsuse armeele vahijakke ja vahikombinesoone, mis olid loodud taluma äärmuslikke merelisi tingimusi. Perekonna töökojas valmistatud esemed vastasid tolleaegsete sõjaliste tehniliste tingimuste rangetele vastupidavus- ja kaitsenõuetele. 1918. aastal asutatud Coulange oli toona kaitseministeeriumi püsiv meretekstiilvarustuse tarnija. Seda ajalugu kirjeldame ka oma artiklis Prantsuse mereväe erinevatest tekijakkidest ning meie tekijakile pühendatud lehel.
Ajalooliselt on vahijakk kohusetundega seotud sõjaväerõivas: see kehastab rangust, vastupidavust ja kohusetunnet. Selle areng aastakümnete jooksul näitab pidevat kohanemist äärmuslike tingimustega; versioonid erinevad mereväeti, kuid jäävad alati truuks algsele vaimule: teenida kõige karmimates tingimustes.
Märkimisväärne näide sellest pärandist on Pierre Schoendoerfferi lavastatud film Le Crabe-Tambour (1977). Selles näeme Prantsuse mereväe ohvitsere ja meremehi avamerel autentsetes vahijakkides ja -kombinesoonides, mis sarnanevad Coulange’i toona toodetutega. Oma sõjalise realismi poolest tuntud film näitab seda varustust selle algses kontekstis ja kinnistab selle kohta Prantsuse ühismälus.
Lisaks sõjaväelisele kasutusele on vahijakk mõjutanud paljusid esteetilisi ja tehnilisi suundumusi töö- ja tsiviilrõivastuses, saades vaoshoitud vastupidavuse ja tõhususe sümboliks. Selle pärandi kohta loe lähemalt meie analüüsist artiklis Coulange Heritage Parka.